Huvitav saunaintsident, mis viis ideest teostuseni

Tere, armsad Saunatripi sõbrad! 🙂
Mõtlesin, et jagan siin kirjatükis teie kõigiga Saunatripi sünniloo, sest väga paljud inimesed on minult küsinud: “Sander, kuidas sulle tuli pähe mõte ehitada haagissaun ja seda rentima hakata?”

Elan Pärnu linnast pisut eemal metsade ja põldude vahel. Siin on kaunis loodus ja inspireeriv keskkond. Minu hea tuttav on siin piirkonnas juba aastakümneid põllumajandusega tegelenud.
Ta elab Pärnu jõe lähistel ning ühel toredal suvepäeval otsustas ta ehitada jõe kaldale kilesauna. Mõnus mõte – suvel saab jões supelda ja talvel peale leilivõttu jääauku hüpata, öösel lavaruumist tähti vaadelda. Mõeldud-tehtud. Saun valmis kiiresti ning pestud ja viheldud sai nii oma pere kui naabrid ja seda sügiseni.

Ühel pimedal hilissügisesel õhtul aga aerutasid pahurad keskkonnaametnikud mööda jõge saunast mööda ja otsustasid sauna juures peatuda. Teps mitte ei meeldinud neile, et saun jõe kaldale ehitatud on. Näpuga seaduseraamatus järge ajades leidsid nad, et jõe lähedale ei tohi midagi sellist rajada ning kirjutasid välja kopsaka trahvi.

See aga ei peatanud põllumehest saunaarmastajat – saun sai tõstetud traktori haagisele ning 200 meetri kaugusele koduhoovi sõidutatud. Juba aastaid sõidab see saun leilitamise ajaks alla jõe äärde ja pärast koduhoovi tagasi.

See lugu inspireeris mind mõtlema suuremalt. Miks mitte ehitada haagissaun kerghaagisele, mida saab rentida ja vedada igaüks, kel luba autot juhtida?! Miks mitte minna saunatama igale poole, kuhu hing ihaldab? Miks mitte pakkuda sauna üritustele, firmapidudele ja sünnipäevalistele?
Olnud väikesest saadik ettevõtliku hingega inimene, süvenesin sellesse ideesse üha enam. Veetsin lugematul hulgal unetuid öid ja tegelesin mõttetööga päevadläbi. Analüüsisin turgu; õppisin turundust ja sotsiaalmeediat; mõtlesin, kuidas ehitada kaalult kerge, kuid vastupidav saun; joonestasin ja mõõtsin, kaalusin materjale; lõin ettevõtte; kirjutasin veebilehe..